Kiri sinule

More about the book

Sasa ja Volodia on sõjast lahus. Nende side elab edasi kirjade kaudu, mida nad omavahel saadavad. Nende armastus eksisteerib seal, kus inimesed ei lagune ja kus elu on lärmakas, helde ja kestev. Volodia osaleb Boxerite ülestõusu mahasurumises ja mõistab, et ainus võit sõjas on ellu jääda. Sasa avastab, et ta võib olla õnnelik, kui hoiab oma isa käest kinni tema elu viimastel hetkedel. Igaühel on erinev arusaam ajast, kuid nad mõistavad, et ainult surm annab elule tähenduse. Mälu on tugevam kui olevik: Sasa kunagi saadud kell näitab alati kümme minutit kaks, armastajad korjavad kompoti jaoks õunu ja kaklevad riknenud viljadega, kuiva rohu sees jooksevad niitjad, kes kinni jäävad Sasa seeliku külge, ja lemmikõpetaja puhastab oma prille lipsuga. Hoolimata Volodia surma uudisest jätkavad tema kirjad saabumist, ja Sasa võtab need vastu ilma üllatuseta ja hirmuta; tema jaoks on aeg kiiresti möödunud, tema jaoks paistab see peatuvat. Mõlemad kiirustavad kauaoodatud kohtumise poole, mõistes, et „olekuraamatus on kõik kirja pandud, muidugi, ainult üks kord. Kuid nad saavad taas elu, kui keegi loeb uuesti teatud lehte, mis on kunagi varem loetud.“